Monday, September 28, 2009
Koerapall toorjuustuga
Rakvere on paisanud meie kaubandusvõrku uue toote - täidisega lihapall. Mõtlesin ka siis riskida ja proovida, mida see pruunikas jänesepabulat meenutav plönn endast kujutab, 24.90 pole ju suur kaotus. Selgus, et ei erine need suuremal määral oma maitsebuketi poolest kuulastest pastlanahksetest Rakvere pihvidest, mida viimati sügavas teismeeas sai vintsutatud. Koostises on 31% sealiha, 26% veiseliha ja 18% toorjuustutäidist. Lihtne tehe näitab, et ülejäänud 25% on muud joga nagu nt sojavalk ning lõhna-ja maitseained, mida on igaühel ju kohe hädasti vaja. Ja see õnnetu 57% liha tundus ka vaid nime poolest kuuluvat seale ja veisele, kuid tegelikult on ilmselt koerte varjupaigast pärit, sisaldades muuhulgas maitsvat kondiklibu. Hõk!
Sunday, September 13, 2009
Saksa produktid, teine osa
Niisiis, minu vana sõber, kes alati külmkapis olemas on: Speisequark ehk Magerquark ehk söögikohupiim.
See on madala rasvasisaldusega või puhta rasvatu mage kohupiimapüree. Pool kilo maksab 49 senti (sic!).
Enamasti määrin ma seda hommikuti röstsepikule.
Et talle maitset anda, lisan tavaliselt veel lusikatäie sinepit. Hetkel on käsil purk meesinepit. See ei maksa ka eriti midagi, kuigi on kallimaks läinud, on mahe ja hea.
Teinekord lisan kuhjaga lusikatäie pestot, mis on siin meeldivalt odavam kui Eestis.
Aga seda kohupiima võib ka erinevate ürtidega maitsestada või keerata ta kokku purgi tuunikalaga. Kasutada toidutegemisel, lisada püreesupile või pakkuda magustoiduks koos apfelmusi või kompotiga.
Mul on plaan teha viigimarjadest kisselli (või kompoti, nagu seda vene köögis nimetatakse). See on mälestus lapsepõlvest, krudisevad viigid hamba all. Jah, ka Eestisse on need marjad kuivatatud kujul ilmunud, võite teiegi kisselli keeta, aga mina ostsin mingist spetspoest viigid purgis. Värskeid viigimarju sõin esimest korda elus kaks aastat tagasi Berliinis. Suur oli mu üllatus nähes, et nad värskelt sinakas-lillad on. Päris maitsvad, aga üle ühe ma erinevalt Anne-Maist eriti ei hooli, liiga lääged.
Ükspäev ostsin mingit eriti fit-sinki, mis näeb üsna kriipi välja. Singi-ja seenetükid kallerdises, see ei olnud küll suurem asi, kallerdisse oli tõenäoliselt lisatud äädikat ja see jättis kogu kaubast mulje, nagu see oleks hapuks läinud. Ma ei mõista neid inimesi, kes sülti äädikaga söövad. Äädikas ei ole üldse mu lemmik.
Minu ostukorvi sattusid ka nostalgilised marmelaadikommid sidruni- ja apelsiniviilude kujul. Küll need on head hapukad!
Ikeast soppasin purgi röstsibulat. Kuigi seda võib saada ka tavaliselt poest, on rootsi kraam parem. Ikea hot-dogi vahel järele proovitud!
Ja kui teil külmkapis midagi peale suvikõrvitsa ja munade ei leidu, siis tehke suvikõrvitsaomletti! Täiesti lecker!
See on madala rasvasisaldusega või puhta rasvatu mage kohupiimapüree. Pool kilo maksab 49 senti (sic!).
Enamasti määrin ma seda hommikuti röstsepikule.
Et talle maitset anda, lisan tavaliselt veel lusikatäie sinepit. Hetkel on käsil purk meesinepit. See ei maksa ka eriti midagi, kuigi on kallimaks läinud, on mahe ja hea.
Teinekord lisan kuhjaga lusikatäie pestot, mis on siin meeldivalt odavam kui Eestis.
Aga seda kohupiima võib ka erinevate ürtidega maitsestada või keerata ta kokku purgi tuunikalaga. Kasutada toidutegemisel, lisada püreesupile või pakkuda magustoiduks koos apfelmusi või kompotiga.
Mul on plaan teha viigimarjadest kisselli (või kompoti, nagu seda vene köögis nimetatakse). See on mälestus lapsepõlvest, krudisevad viigid hamba all. Jah, ka Eestisse on need marjad kuivatatud kujul ilmunud, võite teiegi kisselli keeta, aga mina ostsin mingist spetspoest viigid purgis. Värskeid viigimarju sõin esimest korda elus kaks aastat tagasi Berliinis. Suur oli mu üllatus nähes, et nad värskelt sinakas-lillad on. Päris maitsvad, aga üle ühe ma erinevalt Anne-Maist eriti ei hooli, liiga lääged.
Ükspäev ostsin mingit eriti fit-sinki, mis näeb üsna kriipi välja. Singi-ja seenetükid kallerdises, see ei olnud küll suurem asi, kallerdisse oli tõenäoliselt lisatud äädikat ja see jättis kogu kaubast mulje, nagu see oleks hapuks läinud. Ma ei mõista neid inimesi, kes sülti äädikaga söövad. Äädikas ei ole üldse mu lemmik.
Minu ostukorvi sattusid ka nostalgilised marmelaadikommid sidruni- ja apelsiniviilude kujul. Küll need on head hapukad!
Ikeast soppasin purgi röstsibulat. Kuigi seda võib saada ka tavaliselt poest, on rootsi kraam parem. Ikea hot-dogi vahel järele proovitud!
Ja kui teil külmkapis midagi peale suvikõrvitsa ja munade ei leidu, siis tehke suvikõrvitsaomletti! Täiesti lecker!
Thursday, September 10, 2009
Oh mind lolli...
...ei tea isegi seda, et Maximas tuleb täpselt samast liigist aga erimaitselised kommid (Ryzanna) eraldi kaaluda! Kilohind täpselt sama, no andke andeks jobule, ei tulnud selle pealegi. Konsumis kõik Kalevi kommid nt ühe hinnaga ja võib läbisegi kotti panna. Maxima müüja aga rebis virilalt koti lahti ja minu ettepaneku peale vastav silt kommide juurde panna vaid sisises: "Kõik juba teavad seda!" Mis sa ikka vaidled - kui kõik, siis kõik. No ja nüüd sai valgustatud ka viimane isend universumis.
Wednesday, September 9, 2009
Gesund und Günstig
Jättes välja toomata pildid dönerist, bratwurstist, saiakestest ja kondiitritoodetest ning jäätisest, teen väikse ettekande toodetest, mille abil on Saksamaal võimalik väga tervislikult ja odavalt elada.
Saksamaal joon ma alati mineraalvett, sest see maksab ainult 19 senti ja seda on kena kulistada. kraanivesi aitab ka, aga mingi kerge kõrvalmaik tal siiski on.
Aga vot õunad on siin alati kallid olnud, aga ma ostan neid ikka, samal ajal mõeldes, kuidas martsipaniõunad, Tiinad, kuldrenetid, sidrunikollased ja lambaninad küpsenute ja mahlastena Nasval alla hakkavad potsatama. Jah, mis teha. Kõike head ei saa ju! Tammetõru oksake demonstreerib, et ka siin oleme tegelikult poolenisti sügises. päevad on küll palavad, kuid tänavail on sügisehõngu ja ööd on jahedad. Ja tegelikult olen tänavalt ka paar hääd õuna üles korjanud. Amps!
Võileivale ja iga toidu kõrvale salatiks: jääsalat ehk eisbergsalat. maksis 40 senti. Jah, isegi eestis on see viimasel ajal kaubandusvõrku jõudnud, aga hind on ikka üüratu. sügisesel hooajal ehk kannatab väike peake osta, aga sel ajal on kui palju häid koduseid ande.
sama lugu on zuccinide ehk rullkõrvitsatega. sügisel võib osta ka Eestis, aga siis on niikuinii kabatšokiuputus! Muul ajal aga vesista niisama poes. See võrk, kust on juba paar nunnut pisikest kõrvitsapoissi võetud, maksis vist üks euro.
Veel üks isend, mis meile veel väga massiliselt jõudnud ei ole. KOhlrabi ehk nuikapsas. Ega ta palju ei maksnud. Maitseb täitsa hästi. aitab niisama kangidena tervislikuks suupisteks ja ka salatisse ja ühepajakasse.
Juba vana lemmik-Lübzer Lemon. Vot aasta siis oli 2005, kui Eestis veel naisteõlusid eriti ei tuntud. Muidugi tunneme me sarnaseid maitseid nüüd ja ammugi teavad, kui hea on kuumal päeval üks sidrunine lahja õlu need, kes Hispaanias Clarat joonud. Ma usun, et Lübzer Lemonit suudaks ka Efka juua! Hinda ei mäleta. Nagu Eestis. Ja ikka tervislikum kui kange õlu! Muide, eile jõin fantastilises Biergartenis kohalikku tumedat õlu. See oli niii mahe ja hää! Hinda ei tea, tehti välja.
Vana lemmik saksa Apfelmus. Väga mahe, võta aga supilusikas ja pista, kasvõi terve purk, korraga nahka. See oli kunagi ka imeodav, mingisugune 30 senti. Seekord jäi mul esimesena näppu mingisugune diätvariant ja korvi ta lendas, see oli küll vist 80 senti.
Piima on siin igasugust. Eks saab ka külmkapist võtta, kuigi ka see pole päris õige, aga ma võtan ikka selle magusa lahja lurri, mis tavalises hunnikus seisab. Ma lihtsalt ei tarbi eriti korrapäraselt piima ja hea on teada, et siis, kui teda tõeliselt vaja läheb, ei ole ta hapuks läinud. No kui mul ikka teda rohkem vaja läheb, küll ma siis ostan midagi paremat, kui õnnestub.
Iseloomulike toodetega jätkan siin edaspidigi, kui sisseoste tegema lähen, lisandub kindlasti sissekanne kohustuslikust magerquarkist.
Lõpetuseks väike porks, milles ei ole midagi muud väga erilist (günstig ja gesund on ta siiski) kui vahva nimi.
Head isu! Mahlzeit!
Saksamaal joon ma alati mineraalvett, sest see maksab ainult 19 senti ja seda on kena kulistada. kraanivesi aitab ka, aga mingi kerge kõrvalmaik tal siiski on.
Aga vot õunad on siin alati kallid olnud, aga ma ostan neid ikka, samal ajal mõeldes, kuidas martsipaniõunad, Tiinad, kuldrenetid, sidrunikollased ja lambaninad küpsenute ja mahlastena Nasval alla hakkavad potsatama. Jah, mis teha. Kõike head ei saa ju! Tammetõru oksake demonstreerib, et ka siin oleme tegelikult poolenisti sügises. päevad on küll palavad, kuid tänavail on sügisehõngu ja ööd on jahedad. Ja tegelikult olen tänavalt ka paar hääd õuna üles korjanud. Amps!
Võileivale ja iga toidu kõrvale salatiks: jääsalat ehk eisbergsalat. maksis 40 senti. Jah, isegi eestis on see viimasel ajal kaubandusvõrku jõudnud, aga hind on ikka üüratu. sügisesel hooajal ehk kannatab väike peake osta, aga sel ajal on kui palju häid koduseid ande.
sama lugu on zuccinide ehk rullkõrvitsatega. sügisel võib osta ka Eestis, aga siis on niikuinii kabatšokiuputus! Muul ajal aga vesista niisama poes. See võrk, kust on juba paar nunnut pisikest kõrvitsapoissi võetud, maksis vist üks euro.
Veel üks isend, mis meile veel väga massiliselt jõudnud ei ole. KOhlrabi ehk nuikapsas. Ega ta palju ei maksnud. Maitseb täitsa hästi. aitab niisama kangidena tervislikuks suupisteks ja ka salatisse ja ühepajakasse.
Juba vana lemmik-Lübzer Lemon. Vot aasta siis oli 2005, kui Eestis veel naisteõlusid eriti ei tuntud. Muidugi tunneme me sarnaseid maitseid nüüd ja ammugi teavad, kui hea on kuumal päeval üks sidrunine lahja õlu need, kes Hispaanias Clarat joonud. Ma usun, et Lübzer Lemonit suudaks ka Efka juua! Hinda ei mäleta. Nagu Eestis. Ja ikka tervislikum kui kange õlu! Muide, eile jõin fantastilises Biergartenis kohalikku tumedat õlu. See oli niii mahe ja hää! Hinda ei tea, tehti välja.
Vana lemmik saksa Apfelmus. Väga mahe, võta aga supilusikas ja pista, kasvõi terve purk, korraga nahka. See oli kunagi ka imeodav, mingisugune 30 senti. Seekord jäi mul esimesena näppu mingisugune diätvariant ja korvi ta lendas, see oli küll vist 80 senti.
Piima on siin igasugust. Eks saab ka külmkapist võtta, kuigi ka see pole päris õige, aga ma võtan ikka selle magusa lahja lurri, mis tavalises hunnikus seisab. Ma lihtsalt ei tarbi eriti korrapäraselt piima ja hea on teada, et siis, kui teda tõeliselt vaja läheb, ei ole ta hapuks läinud. No kui mul ikka teda rohkem vaja läheb, küll ma siis ostan midagi paremat, kui õnnestub.
Iseloomulike toodetega jätkan siin edaspidigi, kui sisseoste tegema lähen, lisandub kindlasti sissekanne kohustuslikust magerquarkist.
Lõpetuseks väike porks, milles ei ole midagi muud väga erilist (günstig ja gesund on ta siiski) kui vahva nimi.
Head isu! Mahlzeit!
Thursday, September 3, 2009
Klient, käi minema ja ära tüüta mind!
Ilmselt pole ma esimene ega viimane, kes sellist suhtumist (kasvõi pilgu läbi) on kodumaises teenindussektoris kogenud. Üks näide siinkohal eilsest hommikust.
Vuran mina kummide vilisedes Büroomaailma ettetellitud CD-karpidele järele ja kuni minu kaupmees tegeleb teiste klientidega, otsustan pisut kõrvalise, kuid meie ettevõtte jaoks vajaliku teemaga tegeleda. Leti taga veel kaks müüjat jõude passimas, kellest noorema ja blondima käest riskin küsida järgnevat: "Ega teil juhtumisi ole müügil sahtliga arhiveerimiskarpe? Pole neid kuskil näha olnud viimasel ajal..." Müüja piuksus nagu hiir kärmelt vastu: "Ei ole, mina pole selles süüdi!" Mina omakorda piuksusin täiesti automaatselt, kuid üsna groteskselt, vastu: "Väga kahju!" ja läksin edasi müügisaali, ignoreerides ärritatud müüja solvumist. Kusjuures ma ei jõudnud isegi veel uurima hakata, et äkki ta saaks toodet kuskilt tellida või muul moel oma perset liigutada. Huvitav, et ka PUPU ajal on jätkuvalt vohav EI SAA-EI OLE VÕIMALIK-EI TEA-EI HUVITA-EI TOODA MAALE-eelhoiak, kus müüja on kunn ja üleüldse, mida sina kuradi klient ka maailma asjadest tead!
Vuran mina kummide vilisedes Büroomaailma ettetellitud CD-karpidele järele ja kuni minu kaupmees tegeleb teiste klientidega, otsustan pisut kõrvalise, kuid meie ettevõtte jaoks vajaliku teemaga tegeleda. Leti taga veel kaks müüjat jõude passimas, kellest noorema ja blondima käest riskin küsida järgnevat: "Ega teil juhtumisi ole müügil sahtliga arhiveerimiskarpe? Pole neid kuskil näha olnud viimasel ajal..." Müüja piuksus nagu hiir kärmelt vastu: "Ei ole, mina pole selles süüdi!" Mina omakorda piuksusin täiesti automaatselt, kuid üsna groteskselt, vastu: "Väga kahju!" ja läksin edasi müügisaali, ignoreerides ärritatud müüja solvumist. Kusjuures ma ei jõudnud isegi veel uurima hakata, et äkki ta saaks toodet kuskilt tellida või muul moel oma perset liigutada. Huvitav, et ka PUPU ajal on jätkuvalt vohav EI SAA-EI OLE VÕIMALIK-EI TEA-EI HUVITA-EI TOODA MAALE-eelhoiak, kus müüja on kunn ja üleüldse, mida sina kuradi klient ka maailma asjadest tead!
Subscribe to:
Posts (Atom)