Ilmselt pole ma esimene ega viimane, kes sellist suhtumist (kasvõi pilgu läbi) on kodumaises teenindussektoris kogenud. Üks näide siinkohal eilsest hommikust.
Vuran mina kummide vilisedes Büroomaailma ettetellitud CD-karpidele järele ja kuni minu kaupmees tegeleb teiste klientidega, otsustan pisut kõrvalise, kuid meie ettevõtte jaoks vajaliku teemaga tegeleda. Leti taga veel kaks müüjat jõude passimas, kellest noorema ja blondima käest riskin küsida järgnevat: "Ega teil juhtumisi ole müügil sahtliga arhiveerimiskarpe? Pole neid kuskil näha olnud viimasel ajal..." Müüja piuksus nagu hiir kärmelt vastu: "Ei ole, mina pole selles süüdi!" Mina omakorda piuksusin täiesti automaatselt, kuid üsna groteskselt, vastu: "Väga kahju!" ja läksin edasi müügisaali, ignoreerides ärritatud müüja solvumist. Kusjuures ma ei jõudnud isegi veel uurima hakata, et äkki ta saaks toodet kuskilt tellida või muul moel oma perset liigutada. Huvitav, et ka PUPU ajal on jätkuvalt vohav EI SAA-EI OLE VÕIMALIK-EI TEA-EI HUVITA-EI TOODA MAALE-eelhoiak, kus müüja on kunn ja üleüldse, mida sina kuradi klient ka maailma asjadest tead!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
OIjah, Saksas on ikka hoopis teistmoodi. Samas on väiksemasse poodi sattudes tihti ka liialt tüütu, kui tullakse küsima, kas ma saan ikka ise hakkama või kas sain kõik, mis vajasin või kuidas saab ometi aidata.
ReplyDeleteRäiget müüki kohtab ka sageli Britis ja muidugi USAs, kus ei saa ühtegi kaupa normaalselt vaadata, ilma et müüja nagu raisakull kaela sööstaks.
ReplyDelete