Hinnad nagu vanasti

Üleeile poodi hommikusöögi järgi kobides oli rõõm suur, kui MASUst tingitud sagenenud sooduskampaaniate abiga sain Konsumist soetada 4 uut kohupiimakreemi taolist topsijogurtit (päris nämmad kusjuures) hinnaga 4.30 tk ja Fazeri südamesepiku 5.90-ga. Mingid sepikud siin ühel hetkel maksid ju juba üle EURi ja piimatooted läksid ära päris kosmilistesse kõrgustesse. Pole midagi öelda - lihtsate vahenditega kärmelt saavutatud õnnetunne nagu millenniumi alul!
Ei saa küll mainimata jätta, et kampaania "Konsum langetab hindu" kujunduse oleks ka mina võinud paintis teha.

Aga teeks õige ise?

Tegin sõira: vaja läks kohupiima, piima, mune, köömneid ja võid, mille ma asendasin kookosrasvaga. Kuigi köömned on Ida-Saksamaa traditsiooniliste roogade kontekstis väga populaarsed (kapsasse, kartulisse, leiba), tuli mul seda ostu mõnda aega edasi lükata. Mõnes poes oli vaid jahvatatud köömenit, osades väike purk terveid kirvehinnaga (2 ja pool euri). Lõpuks leidsin siiski inimliku hinnaga topsi, võtsin kaks kuhjaga lusikatäit ja röstisin maitse tugevdamiseks seemneid veel pannil. Noh, veidi vähem oleks võinud ehk panna, maitse oli tõesti üsna tugev, samas veini kõrvale sobis hästi. Seda küll vaid minu arvates. Kaks Ida-Saksa noormeest põdesid ilmselt lapsepõlvest pärinevat kooli-ja kodutoidu-köömne-vihkamis-sündroomi, üks oleks äärepealt oksendamiseni öökinud ja teine lubas kategooriliselt, et sellel õhtul ta mind ei suudle.
Aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii hull, sõira valmistamine oli lihtne, maitse ja struktuur head ning suudluse sain ikkagi! Proovige teiegi!

Uued tooted ja võõrad maitsed

Saksamaal elamise juures on tervise seisukohalt see pluss, et värsket gemüüset saab endale aastaringselt lubada. Samas muidugi nii ja naa, puuvili on üldiselt kallim ja Poola õunu ei müüda. Värske kapsas maksab mitu korda rohkem kui ida pool. Et ma tihti jääsalatit ja nuikapsast ostan, ma juba mainisin.
Ükskord sattus mu korvi ka chicoree, kuna nägi äärmiselt ahvatlev välja ja hind oli ka alla ühe euro, ehk siis mitte just imeodav, aga proovimiseks sobilik. Täpselt ei mäletanud ka, kas olen seda salatilist söönud või mitte, kui asi maitsmiseni jõudis, tuli küll see kibe maitse kuidagi tuttav ette. Üldiselt söön ma kõike ja kui veel ei söö, siis tuleb paar korda harjutada ning uute maitsetega harjuda (nagu kunagi makra, hallitusjuustude ja oliividega) ja pole ime, kui sellest harjumisest kasvab välja harjumus. Ometi ei näe ma, et chicoreest võiks saada regulaarne tegija mu toidulaual: proovisin nii värskelt kui hautatult, ikka on kibe-nii kibe.
Sellerijuurest saab väga maitsvat püreesuppi. Eriti koos praetud seentega. Seda teadsin ma juba ammu, kuigi eriti tihti see meelde ei tule, kuna sellerijuur poes pilku ei püüa. Sellerivartega olin ma end juba Eestis kesiste gemüüse-olude sunnil veidi harjutanud. Kunagised esimesed ampsud kusagil kokteilipidudel dipikastmega ei andnud palju lootust, kuid väike harjutamine ja mängimine (lisamine muu salati hulka, tilluke tükeldus) üha enam. Täiesti fantastiline on aga selleri-puuviljasalat! Kindlasti annab siin puuviljavalikuga mängida, aga meie tegime salati värskest ananassist, õunast, mangost ja sellerist, kastmeks võib lisada nirekese oliiviõli. Mida peenem on selleritükeldus, seda maitsvam on salat!
Pumpernickel ei ole iseenesest väga uudne toode, eks ole meitegi turul palju taolisi raskeid teraleibu. Maitseb eelkõige just paljalt või väikse või või margariiniga. Aga tore on ta nimi, mis tuletab meelde koolibaari-aegset Ummi-baari pumpernikkelit:piklikku piparkoogimaitselist küpsist. Seda kondiitritootena pole küll enam ei siin ega seal kohanud, kuigi tahaks küll, kaks krooni maksis viimati.
Kookosrasv on toode, millest ma ainult lugenud olin. Nimelt on see kaalukate foorumites üsna kuum teema, kaubanduses veel mitte eriti. Kunagi kasutati kookosrasva toiduainetööstuses väga laialdaselt. Toidutare andmetel toimus aga eelmise sajandi viimase nelja aastakümne jooksul USA-s äge kookosrasvavastane kampaania, mille algatajateks ja eestvedajateks peetakse maisi- ja sojaõlide suurtootjaid. Loomulikult levisid ja kinnistusid USA-s omaksvõetud tõed ka Euroopas. Kampaania põhines tõsiasjadel, et kookosõli on toatemperatuuril tahke ning et suur osa kookosõli rasvadest kuuluvad küllastunute hulka. Need faktid tõmmati üldisest kontekstist välja ja kasutati kookosõli väärtuste täielikuks eitamiseks või vähendamiseks. Kookosrasva peamiseks patuks kuulutati veresoonte ummistamine ja kolesteroolisisalduse tõstmine. Mitmed hiljuti USA-s läbiviidud sõltumatud uurimised aga on tõestanud kookosõli vaieldamatult häid omadusi, seda niihästi toiduainena kui kosmeetikumina.
Eestis tuleb igatahes selle toote leidmiseks kurja vaeva näha ja palju raha maksta, Saksas võib saada veerand kilo 50 sendi eest. Mina olen seda kasutanud õunakoogi tegemisel või asemel ja paar korda köögivilja praadides. Ei oska muud moodi kommenteerida, kui et mõlemad olid väga maitsvad. Üldjuhul valin siiski oliiviõli.

Uus rubriik: majapidamisnõu!

Hea perenaine või peremees!
Sügis on aeg, mil valmivad viljad. Kui oled hiljuti turul käinud või kui panid vanemad taas kotitäie õunu ja ploome kaasa, on kindlasti peatselt köök täis väikseid rõvedaid äädikakärbseid. Üldjuhul neist enne lahti ei saagi, kui kõik nende jaoks söödav (ehk siis kergelt roiskuvad-mädanevad-käärivad asjad) majapidamisest eemaldatud või kättesaamatusse kohta asetatud on. Aga ka see ei pruugi eriti kindlaid ja kiireid tulemusi anda. Pealegi on normaalne, et prügikasti kogunevad igapäevaselt puu- ja köögiviljajäätmed, mis nii või teisiti seal tasapisi veinikärbeste maiuspalaks „küpsevad“.
Eriti rõve on, kui oled endale just välja valanud õhtuse klaasikese veini või nisuõlut ning märkad, et juba on mõni väike saatan sellesse suplema asunud.
Aga mida siis ometi teha nende alkoholilembeste värdjatega?

Tuleb võtta väike anum ja valada sinna veidi veini või õunaäädikat ning lisada sinna umbes sama palju vett. Seejärel tõmmata anumale peale toidukile nii, et selle ääred jääksid anuma alla, et sulgeda potentsiaalsed väljapääsuteed. Lõpetuseks torgata noaga paar sisenemisauku kilesse, ja voilaaa! Lõks ongi valmis! Nüüd tuleb vaid veidi oodata (ja siiski ka edaspidi hoolitseda muude ahvatluste kättesaamatuse eest) kuniks saab õelalt naeru kihistada.

Mahe Edelatuul

Sai siin nädalivahetusel põhjanaabrite juures käidud ning Liina-Roope uus ühine armupesa üle vaadatud. Vahelepõikena võin öelda, et oli väägade meeldiv gastroll ja ventiil sai ikka täiesti lahti keeratud (loe: ropendasin non-stop ja nimetasin kõiki libudeks) ning kuhjunud sisepinged leidsid kauaoodatud leevenduse.
Kuna otsene laevaühendus liinil Tartu-Helsingi pole veel käivitunud, siis olin sunnitud otsima transpordivõimalusi ka Tartu ja Talna vahel, milleks osutus rong oma odavuse ja mugavuse tõttu. Rongiportaalis www.edel.ee oli aga mingi teade sõiduplaani muudatuste kohta, mistõttu ma selguse saamiseks juba enne reisi helistasin nende tasulisele infotelefonile. Mahehäälne vituke kinnitas, et jaa, rong väljub pühapäeval 04. okt tõesti 20:05 tavapärase 19:59 asemel ja kõik on viimase peal. Pühapäeval jalutasin rahuliku südamega rongijaama poole hüptates lobist lompi ja meenutasin nostalgiliselt oma kunagisi käike inka eraõpetaja juurde Kalamajas. Peagi aga kumuleerusid pea kohale tumedad pilved - jõudnud Balta nurgale, nägin veel tuledesäras rongi uksi kinni prõmmutamas ja perroonist eemaldumas. Suur oli minu rõõm, kui sõiduplaanil laiutas info, et sõiduplaani muudatused kehtivad kuni 30.09. Tuli saba jalge vahele võtta ja veeta tundi 2,5 kottpimedas Taisto busskäulas, kus puudusid igasugused minilambid ja peldik. Ja und ka ei tulnud nagu kiuste :(
Mnjah, elame infoühiskonnas...

Sissevaade Taani tarbimiskultuuri (minu näitel)

Olen täheldanud mõningaid kummalisi nähte Taani tarbimiskultuuris. Nimelt, kui te arvasite, et Eestis on vilets teenendus, siis palun, astuge läbi Taani kaubandusvõrgust. Sest justnimelt poesabas seismine on siin minu põhitegevus õppimise ja magamise kõrval. Kassajärjekorrad on kümneid meetreid pikad ja inimesed ostavad palju. Eriti kuna enamus asju müüakse kahe-nelja-kaheksakaupa (näiteks 4 jogurtit 46 dkk). Pole vahet, kas lähete poodi hommikul, lõunal või pärastlõunal (sest õhtul on poed muidugi kinni), alati on sabad. Müüjad on ka aeglased, naeratavad ja räägivad ostjaga maad ja ilmad kokku. Aga inimesed on kannatlikud ja seisavad. Täna otsisin kõige odavamat jogurtit. Letil oli hind 2 st per 18.95. All väikses kirjas, 1 st per 9.95. Kui te natuke arvutate, siis näete, et kahe jogurti ostmisel on kokkuhoid tervelt 1 dkk. See on isegi minusugusele koonrile koomiline. Ostsin ühe. Samuti on siin trend kõiki kaupu müüa x krooni 95 senti. Samas kõige väiksem rahaühik on 25-sendine ning kassast lüüakse läbi ikkagi ümardatud hind. Sulaselge tarbija petmine!

Minu igapäevamenüüsse kuuluvad pestokaste, 0,5 % rasvasisaldusega Thousand Island kaste, leib või sepik, ökomüsli, jogurt, mozzarella või brie (viimane on eriti odav, 200 g pakk 10.95), kanaviinerid. Üldiselt tuleb öelda, et on võimalik suht odavalt süüa, aga enamus asju on kallimad. Võtan juba mitu aega hoogu, et kohvi osta, šokolaadist rääkimata. Mitmekesist toitu söön kooli kantinas, kodus rohkem näksimine.

Ükspäev leidsin ühest kesklinna poest, et kaks koogipulbrit saab 36 dkk eest. Valisin mis ma valisin, aga tuleb välja, et valisin traditsioonilise Taani sünnipäevakoogipulbri. See on pärmitaigna põhjal valmistatud suht õhuke plaadipirukas, millel katteks fariinsuhkrut meenutav glasuur. Üks pakk on veel järgi ja selle loodan realiseerida kui külalised tulevad (kes ees, see mees).

Pildilt võite näha, milline nägi välja minu sõbranna Jelena sünnipäevalaud. Kokkasime kolmekesi laupäeval 6 tundi. Väikesed saiad on kaetud Thousand Island kastme, odava haisva juustu ning singi- või salaamitükiga. Samuti on ohtralt küüslauguleiba, õunakooki ning sedasama sünnipäevapirukat. Nämm!