Värske kapsas maksab mitu korda rohkem kui ida pool. Et ma tihti jääsalatit ja nuikapsast ostan, ma juba mainisin. 
Ükskord sattus mu korvi ka chicoree, kuna nägi äärmiselt ahvatlev välja ja hind oli ka alla ühe euro, ehk siis mitte just imeodav, aga proovimiseks sobilik. Täpselt ei mäletanud ka, kas olen seda salatilist söönud või mitte, kui asi maitsmiseni jõudis, tuli küll see kibe maitse kuidagi tuttav ette. Üldiselt söön ma kõike ja kui veel ei söö, siis tuleb paar korda harjutada ning uute maitsetega harjuda (nagu kunagi makra, hallitusjuustude ja oliividega) ja pole ime, kui sellest harjumisest kasvab välja harjumus. Ometi ei näe ma, et chicoreest võiks saada regulaarne tegija mu toidulaual: proovisin nii värskelt kui hautatult, ikka on kibe-nii kibe. Sellerijuurest saab väga maitsvat püreesuppi. Eriti koos praetud seentega. Seda teadsin ma juba ammu, kuigi eriti tihti see meelde ei tule, kuna sellerijuur poes pilku ei püüa. Sellerivartega olin ma end juba Eestis kesiste gemüüse-olude sunnil veidi harjutanud.
Kunagised esimesed ampsud kusagil kokteilipidudel dipikastmega ei andnud palju lootust, kuid väike harjutamine ja mängimine (lisamine muu salati hulka, tilluke tükeldus) üha enam. Täiesti fantastiline on aga selleri-puuviljasalat! Kindlasti annab siin puuviljavalikuga mängida, aga meie tegime salati värskest ananassist, õunast, mangost ja sellerist, kastmeks võib lisada nirekese oliiviõli. Mida peenem on selleritükeldus, seda maitsvam on salat! Pumpernickel ei ole iseenesest väga uudne toode, eks ole meitegi turul palju taolisi raskeid teraleibu. Maitseb eelkõige just paljalt või väikse või või margariiniga. Aga tore on ta nimi, mis tuletab meelde koolibaari-aegset Ummi-baari pumpernikkelit:piklikku piparkoogimaitselist küpsist.
Seda kondiitritootena pole küll enam ei siin ega seal kohanud, kuigi tahaks küll, kaks krooni maksis viimati. 
Kookosrasv on toode, millest ma ainult lugenud olin. Nimelt on see kaalukate foorumites üsna kuum teema, kaubanduses veel mitte eriti. Kunagi kasutati kookosrasva toiduainetööstuses väga laialdaselt. Toidutare andmetel toimus aga eelmise sajandi viimase nelja aastakümne jooksul USA-s äge kookosrasvavastane kampaania, mille algatajateks ja eestvedajateks peetakse maisi- ja sojaõlide suurtootjaid. Loomulikult levisid ja kinnistusid USA-s omaksvõetud tõed ka Euroopas. Kampaania põhines tõsiasjadel, et kookosõli on toatemperatuuril tahke ning et suur osa kookosõli rasvadest kuuluvad küllastunute hulka. 
Need faktid tõmmati üldisest kontekstist välja ja kasutati kookosõli väärtuste täielikuks eitamiseks või vähendamiseks. Kookosrasva peamiseks patuks kuulutati veresoonte ummistamine ja kolesteroolisisalduse tõstmine. Mitmed hiljuti USA-s läbiviidud sõltumatud uurimised aga on tõestanud kookosõli vaieldamatult häid omadusi, seda niihästi toiduainena kui kosmeetikumina. Eestis tuleb igatahes selle toote leidmiseks kurja vaeva näha ja palju raha maksta, Saksas võib saada veerand kilo 50 sendi eest. Mina olen seda kasutanud õunakoogi tegemisel või asemel ja paar korda köögivilja praadides. Ei oska muud moodi kommenteerida, kui et mõlemad olid väga maitsvad. Üldjuhul valin siiski oliiviõli.
No comments:
Post a Comment