Hinnalangus vol 2

Läksin mina siis nagu tavaliselt reede hommikul enne tööle minekut turule kanasõnnikuga mulda ostma ja mida ma müüjalt kuulen: muld läinud 4 eeku odavamaks! Vanasti oli 2 liitrit 20 krooni, aga nüüd vaid 16! Tekib muidugi küsimus, et mida ma selle mullaga teen ning võin kinnitada, et optsioone on mitmeid. Olgu siin nimetatud vaid mõned kanasõnnikuga mulla rohketest kasutusvaldkondadest: toidu kasvatamine, närimine, hammaste poleerimine, haua valmistamine ja sitale peale lükkamine.

Hinnad nagu vanasti

Üleeile poodi hommikusöögi järgi kobides oli rõõm suur, kui MASUst tingitud sagenenud sooduskampaaniate abiga sain Konsumist soetada 4 uut kohupiimakreemi taolist topsijogurtit (päris nämmad kusjuures) hinnaga 4.30 tk ja Fazeri südamesepiku 5.90-ga. Mingid sepikud siin ühel hetkel maksid ju juba üle EURi ja piimatooted läksid ära päris kosmilistesse kõrgustesse. Pole midagi öelda - lihtsate vahenditega kärmelt saavutatud õnnetunne nagu millenniumi alul!
Ei saa küll mainimata jätta, et kampaania "Konsum langetab hindu" kujunduse oleks ka mina võinud paintis teha.

Aga teeks õige ise?

Tegin sõira: vaja läks kohupiima, piima, mune, köömneid ja võid, mille ma asendasin kookosrasvaga. Kuigi köömned on Ida-Saksamaa traditsiooniliste roogade kontekstis väga populaarsed (kapsasse, kartulisse, leiba), tuli mul seda ostu mõnda aega edasi lükata. Mõnes poes oli vaid jahvatatud köömenit, osades väike purk terveid kirvehinnaga (2 ja pool euri). Lõpuks leidsin siiski inimliku hinnaga topsi, võtsin kaks kuhjaga lusikatäit ja röstisin maitse tugevdamiseks seemneid veel pannil. Noh, veidi vähem oleks võinud ehk panna, maitse oli tõesti üsna tugev, samas veini kõrvale sobis hästi. Seda küll vaid minu arvates. Kaks Ida-Saksa noormeest põdesid ilmselt lapsepõlvest pärinevat kooli-ja kodutoidu-köömne-vihkamis-sündroomi, üks oleks äärepealt oksendamiseni öökinud ja teine lubas kategooriliselt, et sellel õhtul ta mind ei suudle.
Aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii hull, sõira valmistamine oli lihtne, maitse ja struktuur head ning suudluse sain ikkagi! Proovige teiegi!

Uued tooted ja võõrad maitsed

Saksamaal elamise juures on tervise seisukohalt see pluss, et värsket gemüüset saab endale aastaringselt lubada. Samas muidugi nii ja naa, puuvili on üldiselt kallim ja Poola õunu ei müüda. Värske kapsas maksab mitu korda rohkem kui ida pool. Et ma tihti jääsalatit ja nuikapsast ostan, ma juba mainisin.
Ükskord sattus mu korvi ka chicoree, kuna nägi äärmiselt ahvatlev välja ja hind oli ka alla ühe euro, ehk siis mitte just imeodav, aga proovimiseks sobilik. Täpselt ei mäletanud ka, kas olen seda salatilist söönud või mitte, kui asi maitsmiseni jõudis, tuli küll see kibe maitse kuidagi tuttav ette. Üldiselt söön ma kõike ja kui veel ei söö, siis tuleb paar korda harjutada ning uute maitsetega harjuda (nagu kunagi makra, hallitusjuustude ja oliividega) ja pole ime, kui sellest harjumisest kasvab välja harjumus. Ometi ei näe ma, et chicoreest võiks saada regulaarne tegija mu toidulaual: proovisin nii värskelt kui hautatult, ikka on kibe-nii kibe.
Sellerijuurest saab väga maitsvat püreesuppi. Eriti koos praetud seentega. Seda teadsin ma juba ammu, kuigi eriti tihti see meelde ei tule, kuna sellerijuur poes pilku ei püüa. Sellerivartega olin ma end juba Eestis kesiste gemüüse-olude sunnil veidi harjutanud. Kunagised esimesed ampsud kusagil kokteilipidudel dipikastmega ei andnud palju lootust, kuid väike harjutamine ja mängimine (lisamine muu salati hulka, tilluke tükeldus) üha enam. Täiesti fantastiline on aga selleri-puuviljasalat! Kindlasti annab siin puuviljavalikuga mängida, aga meie tegime salati värskest ananassist, õunast, mangost ja sellerist, kastmeks võib lisada nirekese oliiviõli. Mida peenem on selleritükeldus, seda maitsvam on salat!
Pumpernickel ei ole iseenesest väga uudne toode, eks ole meitegi turul palju taolisi raskeid teraleibu. Maitseb eelkõige just paljalt või väikse või või margariiniga. Aga tore on ta nimi, mis tuletab meelde koolibaari-aegset Ummi-baari pumpernikkelit:piklikku piparkoogimaitselist küpsist. Seda kondiitritootena pole küll enam ei siin ega seal kohanud, kuigi tahaks küll, kaks krooni maksis viimati.
Kookosrasv on toode, millest ma ainult lugenud olin. Nimelt on see kaalukate foorumites üsna kuum teema, kaubanduses veel mitte eriti. Kunagi kasutati kookosrasva toiduainetööstuses väga laialdaselt. Toidutare andmetel toimus aga eelmise sajandi viimase nelja aastakümne jooksul USA-s äge kookosrasvavastane kampaania, mille algatajateks ja eestvedajateks peetakse maisi- ja sojaõlide suurtootjaid. Loomulikult levisid ja kinnistusid USA-s omaksvõetud tõed ka Euroopas. Kampaania põhines tõsiasjadel, et kookosõli on toatemperatuuril tahke ning et suur osa kookosõli rasvadest kuuluvad küllastunute hulka. Need faktid tõmmati üldisest kontekstist välja ja kasutati kookosõli väärtuste täielikuks eitamiseks või vähendamiseks. Kookosrasva peamiseks patuks kuulutati veresoonte ummistamine ja kolesteroolisisalduse tõstmine. Mitmed hiljuti USA-s läbiviidud sõltumatud uurimised aga on tõestanud kookosõli vaieldamatult häid omadusi, seda niihästi toiduainena kui kosmeetikumina.
Eestis tuleb igatahes selle toote leidmiseks kurja vaeva näha ja palju raha maksta, Saksas võib saada veerand kilo 50 sendi eest. Mina olen seda kasutanud õunakoogi tegemisel või asemel ja paar korda köögivilja praadides. Ei oska muud moodi kommenteerida, kui et mõlemad olid väga maitsvad. Üldjuhul valin siiski oliiviõli.

Uus rubriik: majapidamisnõu!

Hea perenaine või peremees!
Sügis on aeg, mil valmivad viljad. Kui oled hiljuti turul käinud või kui panid vanemad taas kotitäie õunu ja ploome kaasa, on kindlasti peatselt köök täis väikseid rõvedaid äädikakärbseid. Üldjuhul neist enne lahti ei saagi, kui kõik nende jaoks söödav (ehk siis kergelt roiskuvad-mädanevad-käärivad asjad) majapidamisest eemaldatud või kättesaamatusse kohta asetatud on. Aga ka see ei pruugi eriti kindlaid ja kiireid tulemusi anda. Pealegi on normaalne, et prügikasti kogunevad igapäevaselt puu- ja köögiviljajäätmed, mis nii või teisiti seal tasapisi veinikärbeste maiuspalaks „küpsevad“.
Eriti rõve on, kui oled endale just välja valanud õhtuse klaasikese veini või nisuõlut ning märkad, et juba on mõni väike saatan sellesse suplema asunud.
Aga mida siis ometi teha nende alkoholilembeste värdjatega?

Tuleb võtta väike anum ja valada sinna veidi veini või õunaäädikat ning lisada sinna umbes sama palju vett. Seejärel tõmmata anumale peale toidukile nii, et selle ääred jääksid anuma alla, et sulgeda potentsiaalsed väljapääsuteed. Lõpetuseks torgata noaga paar sisenemisauku kilesse, ja voilaaa! Lõks ongi valmis! Nüüd tuleb vaid veidi oodata (ja siiski ka edaspidi hoolitseda muude ahvatluste kättesaamatuse eest) kuniks saab õelalt naeru kihistada.

Mahe Edelatuul

Sai siin nädalivahetusel põhjanaabrite juures käidud ning Liina-Roope uus ühine armupesa üle vaadatud. Vahelepõikena võin öelda, et oli väägade meeldiv gastroll ja ventiil sai ikka täiesti lahti keeratud (loe: ropendasin non-stop ja nimetasin kõiki libudeks) ning kuhjunud sisepinged leidsid kauaoodatud leevenduse.
Kuna otsene laevaühendus liinil Tartu-Helsingi pole veel käivitunud, siis olin sunnitud otsima transpordivõimalusi ka Tartu ja Talna vahel, milleks osutus rong oma odavuse ja mugavuse tõttu. Rongiportaalis www.edel.ee oli aga mingi teade sõiduplaani muudatuste kohta, mistõttu ma selguse saamiseks juba enne reisi helistasin nende tasulisele infotelefonile. Mahehäälne vituke kinnitas, et jaa, rong väljub pühapäeval 04. okt tõesti 20:05 tavapärase 19:59 asemel ja kõik on viimase peal. Pühapäeval jalutasin rahuliku südamega rongijaama poole hüptates lobist lompi ja meenutasin nostalgiliselt oma kunagisi käike inka eraõpetaja juurde Kalamajas. Peagi aga kumuleerusid pea kohale tumedad pilved - jõudnud Balta nurgale, nägin veel tuledesäras rongi uksi kinni prõmmutamas ja perroonist eemaldumas. Suur oli minu rõõm, kui sõiduplaanil laiutas info, et sõiduplaani muudatused kehtivad kuni 30.09. Tuli saba jalge vahele võtta ja veeta tundi 2,5 kottpimedas Taisto busskäulas, kus puudusid igasugused minilambid ja peldik. Ja und ka ei tulnud nagu kiuste :(
Mnjah, elame infoühiskonnas...

Sissevaade Taani tarbimiskultuuri (minu näitel)

Olen täheldanud mõningaid kummalisi nähte Taani tarbimiskultuuris. Nimelt, kui te arvasite, et Eestis on vilets teenendus, siis palun, astuge läbi Taani kaubandusvõrgust. Sest justnimelt poesabas seismine on siin minu põhitegevus õppimise ja magamise kõrval. Kassajärjekorrad on kümneid meetreid pikad ja inimesed ostavad palju. Eriti kuna enamus asju müüakse kahe-nelja-kaheksakaupa (näiteks 4 jogurtit 46 dkk). Pole vahet, kas lähete poodi hommikul, lõunal või pärastlõunal (sest õhtul on poed muidugi kinni), alati on sabad. Müüjad on ka aeglased, naeratavad ja räägivad ostjaga maad ja ilmad kokku. Aga inimesed on kannatlikud ja seisavad. Täna otsisin kõige odavamat jogurtit. Letil oli hind 2 st per 18.95. All väikses kirjas, 1 st per 9.95. Kui te natuke arvutate, siis näete, et kahe jogurti ostmisel on kokkuhoid tervelt 1 dkk. See on isegi minusugusele koonrile koomiline. Ostsin ühe. Samuti on siin trend kõiki kaupu müüa x krooni 95 senti. Samas kõige väiksem rahaühik on 25-sendine ning kassast lüüakse läbi ikkagi ümardatud hind. Sulaselge tarbija petmine!

Minu igapäevamenüüsse kuuluvad pestokaste, 0,5 % rasvasisaldusega Thousand Island kaste, leib või sepik, ökomüsli, jogurt, mozzarella või brie (viimane on eriti odav, 200 g pakk 10.95), kanaviinerid. Üldiselt tuleb öelda, et on võimalik suht odavalt süüa, aga enamus asju on kallimad. Võtan juba mitu aega hoogu, et kohvi osta, šokolaadist rääkimata. Mitmekesist toitu söön kooli kantinas, kodus rohkem näksimine.

Ükspäev leidsin ühest kesklinna poest, et kaks koogipulbrit saab 36 dkk eest. Valisin mis ma valisin, aga tuleb välja, et valisin traditsioonilise Taani sünnipäevakoogipulbri. See on pärmitaigna põhjal valmistatud suht õhuke plaadipirukas, millel katteks fariinsuhkrut meenutav glasuur. Üks pakk on veel järgi ja selle loodan realiseerida kui külalised tulevad (kes ees, see mees).

Pildilt võite näha, milline nägi välja minu sõbranna Jelena sünnipäevalaud. Kokkasime kolmekesi laupäeval 6 tundi. Väikesed saiad on kaetud Thousand Island kastme, odava haisva juustu ning singi- või salaamitükiga. Samuti on ohtralt küüslauguleiba, õunakooki ning sedasama sünnipäevapirukat. Nämm!

Koerapall toorjuustuga

Rakvere on paisanud meie kaubandusvõrku uue toote - täidisega lihapall. Mõtlesin ka siis riskida ja proovida, mida see pruunikas jänesepabulat meenutav plönn endast kujutab, 24.90 pole ju suur kaotus. Selgus, et ei erine need suuremal määral oma maitsebuketi poolest kuulastest pastlanahksetest Rakvere pihvidest, mida viimati sügavas teismeeas sai vintsutatud. Koostises on 31% sealiha, 26% veiseliha ja 18% toorjuustutäidist. Lihtne tehe näitab, et ülejäänud 25% on muud joga nagu nt sojavalk ning lõhna-ja maitseained, mida on igaühel ju kohe hädasti vaja. Ja see õnnetu 57% liha tundus ka vaid nime poolest kuuluvat seale ja veisele, kuid tegelikult on ilmselt koerte varjupaigast pärit, sisaldades muuhulgas maitsvat kondiklibu. Hõk!

Saksa produktid, teine osa

Niisiis, minu vana sõber, kes alati külmkapis olemas on: Speisequark ehk Magerquark ehk söögikohupiim.

See on madala rasvasisaldusega või puhta rasvatu mage kohupiimapüree. Pool kilo maksab 49 senti (sic!).
Enamasti määrin ma seda hommikuti röstsepikule.

Et talle maitset anda, lisan tavaliselt veel lusikatäie sinepit. Hetkel on käsil purk meesinepit. See ei maksa ka eriti midagi, kuigi on kallimaks läinud, on mahe ja hea.

Teinekord lisan kuhjaga lusikatäie pestot, mis on siin meeldivalt odavam kui Eestis.
Aga seda kohupiima võib ka erinevate ürtidega maitsestada või keerata ta kokku purgi tuunikalaga. Kasutada toidutegemisel, lisada püreesupile või pakkuda magustoiduks koos apfelmusi või kompotiga.

Mul on plaan teha viigimarjadest kisselli (või kompoti, nagu seda vene köögis nimetatakse). See on mälestus lapsepõlvest, krudisevad viigid hamba all. Jah, ka Eestisse on need marjad kuivatatud kujul ilmunud, võite teiegi kisselli keeta, aga mina ostsin mingist spetspoest viigid purgis. Värskeid viigimarju sõin esimest korda elus kaks aastat tagasi Berliinis. Suur oli mu üllatus nähes, et nad värskelt sinakas-lillad on. Päris maitsvad, aga üle ühe ma erinevalt Anne-Maist eriti ei hooli, liiga lääged.


Ükspäev ostsin mingit eriti fit-sinki, mis näeb üsna kriipi välja. Singi-ja seenetükid kallerdises, see ei olnud küll suurem asi, kallerdisse oli tõenäoliselt lisatud äädikat ja see jättis kogu kaubast mulje, nagu see oleks hapuks läinud. Ma ei mõista neid inimesi, kes sülti äädikaga söövad. Äädikas ei ole üldse mu lemmik.

Minu ostukorvi sattusid ka nostalgilised marmelaadikommid sidruni- ja apelsiniviilude kujul. Küll need on head hapukad!

Ikeast soppasin purgi röstsibulat. Kuigi seda võib saada ka tavaliselt poest, on rootsi kraam parem. Ikea hot-dogi vahel järele proovitud!

Ja kui teil külmkapis midagi peale suvikõrvitsa ja munade ei leidu, siis tehke suvikõrvitsaomletti! Täiesti lecker!

Oh mind lolli...

...ei tea isegi seda, et Maximas tuleb täpselt samast liigist aga erimaitselised kommid (Ryzanna) eraldi kaaluda! Kilohind täpselt sama, no andke andeks jobule, ei tulnud selle pealegi. Konsumis kõik Kalevi kommid nt ühe hinnaga ja võib läbisegi kotti panna. Maxima müüja aga rebis virilalt koti lahti ja minu ettepaneku peale vastav silt kommide juurde panna vaid sisises: "Kõik juba teavad seda!" Mis sa ikka vaidled - kui kõik, siis kõik. No ja nüüd sai valgustatud ka viimane isend universumis.

Gesund und Günstig

Jättes välja toomata pildid dönerist, bratwurstist, saiakestest ja kondiitritoodetest ning jäätisest, teen väikse ettekande toodetest, mille abil on Saksamaal võimalik väga tervislikult ja odavalt elada.
Saksamaal joon ma alati mineraalvett, sest see maksab ainult 19 senti ja seda on kena kulistada. kraanivesi aitab ka, aga mingi kerge kõrvalmaik tal siiski on.


Aga vot õunad on siin alati kallid olnud, aga ma ostan neid ikka, samal ajal mõeldes, kuidas martsipaniõunad, Tiinad, kuldrenetid, sidrunikollased ja lambaninad küpsenute ja mahlastena Nasval alla hakkavad potsatama. Jah, mis teha. Kõike head ei saa ju! Tammetõru oksake demonstreerib, et ka siin oleme tegelikult poolenisti sügises. päevad on küll palavad, kuid tänavail on sügisehõngu ja ööd on jahedad. Ja tegelikult olen tänavalt ka paar hääd õuna üles korjanud. Amps!


Võileivale ja iga toidu kõrvale salatiks: jääsalat ehk eisbergsalat. maksis 40 senti. Jah, isegi eestis on see viimasel ajal kaubandusvõrku jõudnud, aga hind on ikka üüratu. sügisesel hooajal ehk kannatab väike peake osta, aga sel ajal on kui palju häid koduseid ande.


sama lugu on zuccinide ehk rullkõrvitsatega. sügisel võib osta ka Eestis, aga siis on niikuinii kabatšokiuputus! Muul ajal aga vesista niisama poes. See võrk, kust on juba paar nunnut pisikest kõrvitsapoissi võetud, maksis vist üks euro.



Veel üks isend, mis meile veel väga massiliselt jõudnud ei ole. KOhlrabi ehk nuikapsas. Ega ta palju ei maksnud. Maitseb täitsa hästi. aitab niisama kangidena tervislikuks suupisteks ja ka salatisse ja ühepajakasse.


Juba vana lemmik-Lübzer Lemon. Vot aasta siis oli 2005, kui Eestis veel naisteõlusid eriti ei tuntud. Muidugi tunneme me sarnaseid maitseid nüüd ja ammugi teavad, kui hea on kuumal päeval üks sidrunine lahja õlu need, kes Hispaanias Clarat joonud. Ma usun, et Lübzer Lemonit suudaks ka Efka juua! Hinda ei mäleta. Nagu Eestis. Ja ikka tervislikum kui kange õlu! Muide, eile jõin fantastilises Biergartenis kohalikku tumedat õlu. See oli niii mahe ja hää! Hinda ei tea, tehti välja.



Vana lemmik saksa Apfelmus. Väga mahe, võta aga supilusikas ja pista, kasvõi terve purk, korraga nahka. See oli kunagi ka imeodav, mingisugune 30 senti. Seekord jäi mul esimesena näppu mingisugune diätvariant ja korvi ta lendas, see oli küll vist 80 senti.


Piima on siin igasugust. Eks saab ka külmkapist võtta, kuigi ka see pole päris õige, aga ma võtan ikka selle magusa lahja lurri, mis tavalises hunnikus seisab. Ma lihtsalt ei tarbi eriti korrapäraselt piima ja hea on teada, et siis, kui teda tõeliselt vaja läheb, ei ole ta hapuks läinud. No kui mul ikka teda rohkem vaja läheb, küll ma siis ostan midagi paremat, kui õnnestub.


Iseloomulike toodetega jätkan siin edaspidigi, kui sisseoste tegema lähen, lisandub kindlasti sissekanne kohustuslikust magerquarkist.
Lõpetuseks väike porks, milles ei ole midagi muud väga erilist (günstig ja gesund on ta siiski) kui vahva nimi.

Head isu! Mahlzeit!

Klient, käi minema ja ära tüüta mind!

Ilmselt pole ma esimene ega viimane, kes sellist suhtumist (kasvõi pilgu läbi) on kodumaises teenindussektoris kogenud. Üks näide siinkohal eilsest hommikust.
Vuran mina kummide vilisedes Büroomaailma ettetellitud CD-karpidele järele ja kuni minu kaupmees tegeleb teiste klientidega, otsustan pisut kõrvalise, kuid meie ettevõtte jaoks vajaliku teemaga tegeleda. Leti taga veel kaks müüjat jõude passimas, kellest noorema ja blondima käest riskin küsida järgnevat: "Ega teil juhtumisi ole müügil sahtliga arhiveerimiskarpe? Pole neid kuskil näha olnud viimasel ajal..." Müüja piuksus nagu hiir kärmelt vastu: "Ei ole, mina pole selles süüdi!" Mina omakorda piuksusin täiesti automaatselt, kuid üsna groteskselt, vastu: "Väga kahju!" ja läksin edasi müügisaali, ignoreerides ärritatud müüja solvumist. Kusjuures ma ei jõudnud isegi veel uurima hakata, et äkki ta saaks toodet kuskilt tellida või muul moel oma perset liigutada. Huvitav, et ka PUPU ajal on jätkuvalt vohav EI SAA-EI OLE VÕIMALIK-EI TEA-EI HUVITA-EI TOODA MAALE-eelhoiak, kus müüja on kunn ja üleüldse, mida sina kuradi klient ka maailma asjadest tead!

Real thing

Uskumatu, aga tõsi - DuNordi küpsised "Kevadlill" ei sisalda ühtki emulgaatorit, stabilisaatorit ega säilitusainet ning isegi mitte hüdrogeenitud taimerasva (ai kui paha sinu kehale!), millest tööstustoodang peaasjalikult neil päevil vaid koosnebki. Kirjade järgi on koostises vaid nisujahu (55%), kanamuna (sic!), taluvõi, suhkur, šokolaadiglasuur. Säilib pool kuud, mitte 10 aastat mulla alla maetuna nagu nt vanad head Saksa keeksid (nüüdseks vist küll Eesti turult kinga saanud). Kummalisel kombel aga on küpsise maitse veidi tuim - tootelt, mis sisaldab veel 21. sajandil kanamuna ootaks midagi enneolematumat. Võibolla on ka maitsemeeled naatriumglutamaadi pidevast üledoosist nii nüristunud, et lihtsad naturaalsed toiduained ei suuda neid enam intrigeerida.

Gaseeritud vesi "Point", millel puudub igasugune point

Kui soovite kurku karastada korralikult gaseeritud veega, siis pole selleks kindlasti mitte parim valik Selveris 3.90(+pant) maksev vesi "Point". Nimelt, need kolm õnnetut mullikest, mille suutsin tuvastada, oleksin ka ise sinna kraanivette suutnud peeretada ilma kalleid seadmeid koormamata. Aga eks hinnastki võinuks teha juba omad järeldused...